Saame tuttavaks ⟩ Mia-Marleen ja Brennet mõistavad teineteist sõnadeta
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
15. aprill 2022, 19:00
/nginx/o/2022/04/13/14482072t1h8e06.jpg)
Ratsasportlane Mia-Marleen Lanno (17) tutvustas meile Niitvälja tallides Brennetit (9), kes on üks tema kolmest hobusest. Krutskeid täis hobune võtab meid vastu naeratusega. «See on üks tema põhitrikkidest, aga ta oskab teha ka trikke,» naeris Mia-Marleen.
Tutvusta meile oma hobust Brennetit.
Oleme koos sõitnud kolm aastat ja piltlikult öeldes on ta minu juurde tulnud Läänemaa põldudelt. Ta ei oleks vist kunagi osanud oodata, et satub nii teistsugusesse maailma, nagu seda on ratsasport. Üks asi on põllu peal ringi joosta, kuid teine asi on kõrgel tasemel võistlemine. Grand Prix ja rahvusvaheline tase on kindlasti olnud talle suur elumuutus. Kuid, nagu näha, on ta sellega väga hästi kohanenud, sest ta on võitlejahingega.
Kuidas sulle tundub, kas igast hobusest on võimalik treenida sporthobust?
Oleneb, mis taset soovid saavutada. Ka mina olen pidanud palju Brenneti järgi vaatama, kui kaugele me üldse jõuame, sest suurt rolli mängivad hobuse looduslikud eeldused. Kuid minu arvates on igast hobusest võimalik võtta n-ö maksimumi, kui lood hobusega hea suhte. Brennet on nõus minu pärast tulest ja veest läbi minema. Võistlustules olles ei ole tal vahet, kas tema vastas on Lääne-Euroopa aretusega hobused, kes on sportlikus mõttes suuremate eeldustega. Brennet teeb ikka seda, mida suudab ja võidab neid.
Kas Brennet on sinu parim sõber?
Ma just täna rääkisin emaga, et ma veedan nii palju aega tallis, sest peale ratsutamise meeldib mulle ka oma hobustega suhelda. Ma võin öelda küll, et nad kõik on ka minu parimad sõbrad. Esimese asjana tulebki hobusega hea suhe luua. Osa ratsutajaid vaatab hobust rohkem kui spordivahendit, kuid mina mitte. Selleks et saavutada häid tulemusi, on tarvis mõlemapoolset pingutust ja seda saab vaid läbi vastastikuse usalduse. Mina tean sõnagi lausumata, mida nad mõtlevad. Aga mul on ka inimestest sõpru (naerab).
Mida on Brennet sulle õpetanud?
Väga palju, aga eelkõige kannatlikkust ja tarkust mitte omada eelarvamust. Me hakkasime Brennetit ju nullist treenima ja alguses ta oli päris närviline. Me ei saanud teineteisest üldse aru – mina tegin ühte, tema teist. Spordis tuleb kannatlik olla, sest saavutused ei tule üleöö.
Kuidas teie arginädal välja näeb?
Kui võistlusi ei ole, siis kolm korda nädalas ratsutan niisama, teen tavalisi harjutusi ja kaks korda nädalas hüppame, mis hobustele väga meeldib. Oluline on, et hobune saaks ka mentaalselt puhata ja poleks ainult trenn ja trenn. Seetõttu käime nädalavahetustel maastikul jalutamas, loodust nautimas.
Mis kohustused on sul veel seoses Brennetiga?
Iga ratsutaja kohustus on oma hobuse, parima sõbra eest hoolitseda ja olla kindel, et tal on hea olla. Ma käin ka temaga suhtlemas, sügamas, õpetan talle trikke ja annan maiust.
Kas vastab tõele, et hakkasid ratsutamistrennis käima, kui olid viiene?
Jah, aga kokkupuuted hobustega on mul olnud juba sünnist saati, sest ka mu ema oli noorena sportlane. Millalgi ostis ta ühe hobuse ja poni, kellega hakkasin väiksest peale tegelema mina. Nii ma hobustepisiku saingi.
Mis sulle ratsutamise juures meeldib?
Ratsaspordi juures meeldib see, et päevad ei ole vennad ja oma tipptulemuse tegemiseks tuleb eelkõige kuulata hobust. Brennetiga on meil palju kiirussõite seljataga. See on mõnus, kui tuul vihiseb kõrvus, tekib hasart ja üle tõkete hüppame… ja kui rahvas, eriti kodupublik, ka plaksutab – see on lahe.
Sa sõidad takistussõitu. Kui kõrged on takistused, millest üle hüppate?
Oma põhihobusega hüppan kuni 140 cm. Meil on veel arenguruumi, sest tipptasemel hüpatakse 160 cm. Aga Brennetiga ma võtangi rahulikult – me hüppame kuni 130 cm.
Kuidas kõige kergemini mõista, mis asi on takistussõit?
Inimesele, kes ratsutamisega ei tegele, on see kõige lihtsamini jälgitav. Takistused võivad olla püst- ja laiustakistused või veekraavid. Põhimõte on selline, et kes kõige kiiremini läbib distantsi ja hüppab puhtamalt ehk latti maha ajamata, tõrkumata või mööda sõitmata, see võidab.
Kas mõni takistus tekitab Brennetile ka hirmu?
Otseselt ei karda ta midagi. Kui ta endasse usub, saab ta hakkama, sest temas on ürgset jõudu. Ta ei taha kunagi takistust maha ajada, aga kui see juhtub, vajab ta lohutust.
Mis teid Brennetiga järgmisena ees ootab?
Sel aastal on meil palju suuri eesmärke. Brennetiga plaanime võistelda Eesti meistrivõistlustel juuniorite või noorte tasemel, eks näis. Oma teise hobuse Halobetiga on eesmärgiks Euroopa meistrivõistlused ja uuel aastal plaanime kandideerida ka Belgias asuvasse kooli Young Riders Academy. Oma kolmanda hobuse Mini Cooperiga tahan sügisel osaleda noorhobuste Maailma meistrivõistlustel.
Sel aasta tähistab Eesti ratsaspordi liit 100. juubelit. Kuidas liidul sinu arvates läheb?
Eelmisel aastal käisid Eesti ratsasportlane ja kolm Eesti sporthobust esimest korda olümpial ja see on suur läbimurre. Nüüd tuleb vaid tõusuteel edasi minna! Soovin, et Eestisse tuleks rohkem häid hobuseid, sest siin on palju ambitsioonikaid ratsanikke, kellel on lihtsam tipu poole liikuda, kui nad saavad endale potentsiaaliga hobused. Minu unistus on esindada Eestit rahvusvahelises liigas.
KOMMENTAAR
Treener Rein Pill on Mia-Marleeniga rahul
Olen olnud Mia-Marleeni treener veidi üle aasta. Ta on töökas, kohusetundlik ja võidujanuline, mis iseenesest ei ole halb. Kuid ratsaspordis ei saa igat sõitu võitma minna vaid peab jälgima ja kuulama ka hobust, sest muidu järgneb katastroof. Sellel alal tuleb kõik sammud läbi mõelda ja võitma tuleb minna üksnes tähtsamaid sõite.
/nginx/o/2022/04/13/14482091t1h9c23.jpg)
Sõbrapäevik
- lemmiktoit: šokolaadi-laavakook jäätisega
- hingeloom: hobune
- lemmiktund: inglise keel
- lemmikfilm või -seriaal: «Star Wars» ja Disney film «Spirit»
- staar või eeskuju: Rein Pill