Viiplev noorsootöötaja ⟩ Jaan-Raul ühendab kurte ja kuuljaid

Jaan-Raul leiab, et erinevus kurtide ja kuuljate vahel on vaid keeleline. Foto: Margus Ansu

Jaan-Raul Ojastu (27) sündis kurdina ja on kurt ka geneetiliselt. See tähendab, et ka tema vanemad on kurdid. «Kuuljad tunnevad kaasa, et kuidas ma kurdina küll elan, kuid mulle on see täiesti tavaline,» selgitas noormees, kes juba aasta aega töötab Tartu Lille noortekeskuses noorsootöötajana. Jaan-Rauliga aitas mul suhelda viipekeeletõlk Õnneli Pärn.

Kuidas sai sinust noorsootöötaja?

Ma olen 2019. aastast saati toimetanud Eesti kurtide noorte organisatsiooni (EKNO) noortevaldkonnas ja õppinud Tartu Ülikoolis eripedagoogiks. Sealt see mõte tekkiski.

Aga miks just töö noortega?

Viipekeelsetel noortel on palju toimetusi, millega nad peavad suures infosulus toime tulema. Nemad ei saa raadiost uudiseid kuulata, nad ei tea, et poes mängib muusika, aga neil on ka õigus infole ligi saada ja see on mulle südamelähedane teema. Samuti soovin tuua esile viipekeelsete noorte huvisid kohalikes omavalitsustes.

Kas asjad on kurtide jaoks ka ajaga natuke paremaks läinud?

On ikka. Kümme aastat tagasi ei olnud olukord üldse nii hea kui praegu. Siis suhtuti ka ühiskonnas viipekeelsetesse noortesse pilkavalt, mida nüüd enam nii väga ei kohta. Mäletan, et kui olin umbes 17, oli kogu info eesti keeles ja ma pidin pingutama ja lugema. Aga nüüd on näiteks valitsuse pressikonverentsidel viipekeelsed tõlgid. Ka sotsiaalmeedia on hea keskkond, kus midagi jagades levib see kiiresti. Minu nooruses ei olnud üheski noortekeskuses viipekeelset noorsootöötajat või kedagi, kes on piisavalt teadlik eesti viipekeelest või kurtide kultuurist. See on üks peamine põhjus, miks ma noorena ei läinud noortekeskusse.

Millistel teemadel noored kõige rohkem suhelda soovivad?

Ukraina teemad huvitavad noori, kuid soovitakse rääkida ka vaimse tervise teemadel ja koroonast.

Kuidas noorsootöötajad noori toetavad?

Tartu noorsootöö keskuse töötajad on minu hinnangul imelised. Nad on iga kell valmis noori kuulama ja aitama ning julgustavad oma ideid ellu viima. Vaimse tervise teemade puhul oleme kutsunud koolitajaid või koostanud ise ettekandeid. Näiteks mõni nädal tagasi oli teemaks «Kuidas ennast motiveerida?», kolmapäeviti toimub «Tervisliku eluviisi klubi» ja ühe noore algatusel alustas märtsi lõpust «Vaimse tervise klubi», mida ta ise korraldab.

Mis sulle noortekeskuses töötamisel meeldib?

Minu kolleegid, sest meie meeskonnavaim on väga hea. Olen töötanud kohtades, kus suhtumine oli selline, et «ah, oled kurt, mis siis ikka» ja pigem unustati ära, et ma olemas olen. Aga siin olen meeskonda kaasatud. Kolleegid vaatavad mind kui tavalist inimest ja see meeldib mulle väga.

Tänu sellele, et ma siia tööle tulin, hakkasid ka viipekeelsed noored keskuses käima. Mu eesmärk on just kuuljate teadlikkust tõsta, et nad teaksid viipekeele ja kurtide olemasolust. Noortekeskuses on viipekeelsed ja mitteviiplevad noored koos, neil on võimalik integreeruda ja omavahel suhelda. Minu eesmärk on peaaegu täidetud ja see on väga hea.

Jaan-Raul julgustab nii kuuljaid kui ka viiplevaid noori ikka omavahel suhtlema. Foto: Margus Ansu

Kas noortega töötamise juures on ka midagi rasket?

Uued noored on pisut šokis, kui mõistavad, et olen kurt ja neil pole julgust või oskusi minuga suhelda. Kuid kui ma ise alustan vestlust ja küsin näiteks, kas neil on abi vaja, siis mida rohkem me suhtleme, seda enam kaob ka hirm ja suhtlemine muutub tavalisemaks.

Kuidas sa kuuljate noortega suhtled?

Tavaliselt suhtleme mobiilsõnumitega või asjadele osutades. Mõned noored on väga usinad ja tahavad ka ise eesti viipekeelt õppida. Mõni omandab kiiresti viiped ja sõrmendid, teistel kulub jälle rohkem aega. Kõige olulisem on see, et inimesed tahavad õppida.

Millised on noorte hirmud üksteisega suheldes?

Kuuljad ei tea, kuidas kurtidega suhelda. Kardetakse, et kurdid võivad valesti aru saada ja solvuvad. Mina aga alati julgustan neid omavahel suhtlema. Väga hästi aitavad noori lähendada mängud, näiteks kaardimängud Laama ja Uno, kus piisab kehakeelest.

Kas sul on mõni näide või naljakas lugu, kus üksteist on valesti mõistetud?

Kolleegidega on küll juhtunud naljakaid asju. Näiteks tahtis kolleeg küsida «Kas sa tahad puhkama minna?», aga sõna «puhkama» viiples ta teise käekujuga, mis tähendab «surema». Siis tuli kokku lause «Kas sa tahad surra?». Mina siis küsisin, et kas sain ikka su mõttest aru, et mõtlesid tegelikult puhkusele, eks? Kolleeg vabandas, et viiples valesti. Viibe ongi sarnane, aga käe kuju on erinev. Tuleb ettevaatlik olla! (naerab)

Kuidas saavad kuuljad noored viipekeelt õppida?

E-sõnastikud on olemas, näiteks eki.ee-s, aga võib ka guugeldada. Lisaks veel koduleht spreadthesign.com. Soovitan jälgida ka Eesti kurtide liidu ja Eesti viipekeele seltsi kodulehte või Facebooki. Eesti viipekeele selts tegeleb aktiivselt eesti viipekeele õpetamisega.