:format(webp)/nginx/o/2022/04/27/14512121t1hb907.jpg)
Mirel Kallas (15) läks Pärnu kunstide kooli, kui oli teises klassis, ning usub, et see on tema loomingut palju mõjutanud. Käesolev aasta on tal seal aga viimane ning käsil ongi lõputöö. Minu suureks üllatuseks ei soovi Mirel kunstiõpinguid jätkata, vaid plaanib pärast gümnaasiumi hoopis medõeks õppida. «Kui saaksin oma töö juures kunstiga tegeleda, oleks tore,» näeb neiu kunsti tulevikus pigem hobina.
Sa pälvisid veebruaris Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia. Kas osalesid võistlusel esimest korda?
Jah, sellel võistlusel küll. Mul oli õpetaja, kes võistlusest mulle rääkis. Mõni aasta tagasi võitis sama auhinna üks teine meie kooli õpilane, kes ütles, et ma tundun olevat kunstnik, kes võiks ka oma töö võistlusele saata. Nii ma siis ka tegin.
Kui suur Ilon Wiklandi fänn sa muidu oled?
Tema joonistatud lapsed ja taimed on omamoodi kaunid, vabad, õhulised ja idüllilised. Ma olen püüdnud jäljendada viisi, kuidas Wikland on taimi joonistanud. Ma õppisin tema piltidelt õhkkonna, taimelehtede õrna tooni ja mustrite jäljendamist.
Võistlusele tuli saata vähemalt kaks illustratsiooni Eesti rahvajutule «Ilus roos» ja üks vabalt valitud töö. Palun kirjelda oma saadetud töid.
Mina saatsin neli illustratsiooni ja ühe vabalt valitud töö. See oli pilt tüdrukust, kelle peast kasvas välja sibulataim, mis tähendas tema kibestunud olekut. Esimese ringi, mis sibulataimest väljapoole jäi, moodustasid avatud nokkadega linnud. Teisel ringil olid kujutatud pritsmed, mis tähendasid tüdruku öeldud vastikuid sõnu. Aga sibulataim jõudis lõpuks roosa ülaosani, mis oli lilledega kaetud. See tähendas, et tüdrukul oleks olnud võimalus ka midagi paremat öelda ja siis poleks kõike seda halba juhtunud.
«Ilus roos» on natuke õudne, kuid õnneliku lõpuga armastuslugu. Kas see lugu inspireeris sind?
Seal oli väga palju, mida joonistada ja seetõttu tegingi neli pilti. Joonistasin loo neli olulisemat kohta: kus neiu oli poisiga, kus tüdruku vanemad surid, kus neiu oli roos ja kuidas neiu kuningaga kohtus. Loo illustreerimine meeldis mulle ja kui tuleks uuesti sarnane pakkumine, võtaksin selle vastu.
Kui kaua sul illustreerimiseks aega kulus?
Mõtete kogumisega seekord nii kaua aega ei läinud, pigem nende valmistegemiseks kulus üsna mitu õhtut. Päris alguses joonistasin ideed oma joonistusraamatusse, siis A4 paberile. Sellega ma rahule ei jäänud ja tegin kaks tööd uuesti A3 paberile. Taaskord ei olnud tulemus päris see, mida ma soovisin ja joonistasin neli tööd uuesti A3 paberile. Need tulid välja ja saatsin võistlusele. Ma arvan, et kui ma paneksin jooksma aja, mis kõigele sellele kulus, nii et ma iga minut joonistaksin, tuleks kokku äkki umbes 50 tundi.
/nginx/o/2022/04/27/14512145t1hb89a.jpg)
Milline oli žürii tagasiside sinu töödele?
Öeldi, et mõtted olid väga originaalsed, ei olnud nagu teised või nagu tavaliselt tehakse.
Kui sa ei tee töid võistlusele, siis mida sa tavaliselt piltidega pärast valmimist teed? Kas kingid need ära?
Kui ma teen mõne suurema töö, siis vahel tõesti kingin ära. Kuid enamikul juhtudel ei ole ma oma töödest väga vaimustuses ega kipu neid ka kinkima.
Mida või keda sa kõige meelsamini joonistad?
Ma arvan, et inimesi. Kui joonistada loomi, saab neile panna nunnu nina ja karva, aga inimesega nii lihtne ei ole. Arvan, et näojoonte järgi on aru saada, milline on inimese iseloom. Kui ma suudan luua pildi, mis paneb inimest seda pikemaks ajaks vaatama ning selle üle mõtlema, on tore. Ka inimese figuuri on minu arvates palju raskem joonistada kui näiteks looma oma. Ja taimi või maastikku on kõige kergem joonistada.
Kas kunsti kaudu saad ennast kõige paremini väljendada?
Kindlasti. Mulle meeldib, kui mu töödes on sügavam mõte. Mitte nii, et pildil on lihtsalt ilus lilleke, vaid näiteks et see lilleke võib siit maailmast kaduda, kui me oma käitumisviisi ei muuda. Kui ma olen näiteks väga kurb, siis saan oma tunded paberile panna ja sedasi oma sisemusest kergemini aru saada. Sama on ka siis, kui olen äärmiselt õnnelik.
/nginx/o/2022/04/27/14512147t1h5f75.jpg)
Milline on olnud sinu kõige suurem väljakutse seoses kunstiga?
Ma ei ütleks, et olen ühe võistluse töödega rohkem vaeva näinud kui mõne teisega. Iga töö on omamoodi suur väljakutse ja mistahes tööd ette võttes ma ei mõtle, et sellega hakkan rohkem tegelema kui teisega. Olen igasse töösse pannud kõik, mida sel hetkel olen mõelnud ja tundnud. Kõik sõltub ka päevast. Mõni päev on nii, et väiksemgi joonistus võtab palju aega, aga teinekord võtan pintsli kätte ja suur töö ongi valmis.
Mis sa arvad, kas kõik inimesed oskavad joonistada?
Ma arvan, et mõnele on neid geene rohkem antud ning tema käsi voolab paberil veidikene paremini. Aga usun, et joonistamist on võimalik õppida. Kui inimene ütleb, et ei oska joonistada, siis ma arvan, et omamoodi oskab joonistada ikkagi igaüks. Seda võib kutsuda ka stiiliks ja kõigil on erinev stiil, mida ei saa omavahel võrrelda.
Sõbrapäevik
/nginx/o/2022/04/27/14512129t1h2783.png)
KOMMENTAAR. Isikupärase stiiliga andekas Mirel
Pärnu kunstide kooli õpetaja Kristel Pajos
Mirel on sõbralik, positiivse mõtlemisega, loominguline ja väga andekas inimene. Tal on äge ja isikupärane stiil ning kunstitöödes oma käekiri. Tema puhul on sellised omadused, nagu andekus, loov mõtlemine ja töökus ühes inimeses kokku saanud. Loodan, et ta leiab tulevikus võimaluse oma elukutsevalik kuidagi kunstiga ühendada. On olnud rõõm nende aastate jooksul näha noort kunstnikku kasvamas ning olla üks tema õpetajatest.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)