Sa pälvisid veebruaris Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia. Kas osalesid võistlusel esimest korda?
Jah, sellel võistlusel küll. Mul oli õpetaja, kes võistlusest mulle rääkis. Mõni aasta tagasi võitis sama auhinna üks teine meie kooli õpilane, kes ütles, et ma tundun olevat kunstnik, kes võiks ka oma töö võistlusele saata. Nii ma siis ka tegin.
Kui suur Ilon Wiklandi fänn sa muidu oled?
Tema joonistatud lapsed ja taimed on omamoodi kaunid, vabad, õhulised ja idüllilised. Ma olen püüdnud jäljendada viisi, kuidas Wikland on taimi joonistanud. Ma õppisin tema piltidelt õhkkonna, taimelehtede õrna tooni ja mustrite jäljendamist.
Võistlusele tuli saata vähemalt kaks illustratsiooni Eesti rahvajutule «Ilus roos» ja üks vabalt valitud töö. Palun kirjelda oma saadetud töid.
Mina saatsin neli illustratsiooni ja ühe vabalt valitud töö. See oli pilt tüdrukust, kelle peast kasvas välja sibulataim, mis tähendas tema kibestunud olekut. Esimese ringi, mis sibulataimest väljapoole jäi, moodustasid avatud nokkadega linnud. Teisel ringil olid kujutatud pritsmed, mis tähendasid tüdruku öeldud vastikuid sõnu. Aga sibulataim jõudis lõpuks roosa ülaosani, mis oli lilledega kaetud. See tähendas, et tüdrukul oleks olnud võimalus ka midagi paremat öelda ja siis poleks kõike seda halba juhtunud.
«Ilus roos» on natuke õudne, kuid õnneliku lõpuga armastuslugu. Kas see lugu inspireeris sind?