:format(webp)/nginx/o/2022/05/04/14527301t1hf0c9.jpg)
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas kõiksugu lihatooted, nagu sink, suitsuvorst või šašlõkk teie taldrikutele jõuavad ja kuidas neid üldse tehakse? Et seda teada saada, läksime noorte reporterite Meribel (15) ja Mirell (10) Salmistuga Tartumaale Nõo lihatööstusesse, kus saime suures vabrikus ringi käia.
Nõo lihatööstus tähistab sel aastal oma 30. juubelit, mis tähendab, et tegutsetud on peaaegu terve taasiseseisvunud Eesti eluaja. Tootmispinda on Nõo lihavabrikus üle 10 000 ruutmeetri ning tööl on üle 200 inimese.
Iganädalaselt valmib Nõo lihatööstuses üle 400 erineva lihatoote ning igal nädalal toodetakse üle 200 tonni tooteid. See kõlab täiesti pöörase hulgana, aga vabriku südamikku sisenedes näeme oma silmaga, kuidas see massiivne kogus valmib. Iga nurga peal töötajad tükeldavad, pakivad, kaaluvad – töö käib täiel rinnal ja kõike tehakse võimalikult efektiivselt.
Enne vabrikusse sisseastumist rõhutatakse meile, et hügieen on ülimalt oluline. Peseme käed ära, paneme selga valge kitli ning katted juustele ja ketsidele, et mingeid baktereid kusagilt levima ei hakkaks, ning maskid ette. Võtame ka kellad ja ehted ära, et need ringkäigul kuhugi ära ei kaoks või liha sisse ei kukuks. Selliseid nõudeid täidavad lihavabrikus iga päev kõik töötajad, et vältida toidu riknemist.
/nginx/o/2022/05/04/14527297t1hd298.jpg)
Meie ekskursiooni juht, lihatööstust juhtiv Ragnar Loova hoiatab meid, et vabrikus on külm. Aga mitte sellepärast, et uksed on lahti jäetud ja külm on sisse pääsenud. Lihavabrikus peabki mõnes toas külm olema, et liha säiliks paremini ega läheks halvaks. On ka toad, kus liha küpsetatakse, seega peab seal hoopis tunduvalt soojem olema. Kõik toad on ustega suletud, et külm ega kuum ei pääseks sisse või välja sinna, kus see ei peaks olema.
Kaks poolt lihavabrikus
Vabrikus on must pool ja puhas pool. Puhta poole peal nägime selliseid tooteid, mis olid juba valmis poodidesse minema ega vajanud enam masinatega töötlemist. Mitmed ruumid olid laeni täidetud erinevate pakendatud lihatoodetega, mille vaatamine ajas kõhu üsna tühjaks.
Eriti äge oli sisse piiluda suitsuvorstide tubadesse, kus vorstid vaikselt valmivad ja kuivavad, et need oleksid mõnusalt küpsed ja maitsvad tarbimiseks. Isegi parima tahtmise korral ei olnud meil võimalik neid kokku lugeda, sest neid oli niivõrd palju.
/nginx/o/2022/05/04/14527284t1h5e16.jpg)
Mustas pooles alles valmistatakse lihatooteid. See osakond ei ole küll üldse glamuurne, ent see on väga vajalik ja täiesti loomulik protsess liha tootmises. Suured lihakäntsakad ripuvad seina peal ja ootavad, et neid hakataks tükeldama ja tootlema. Seal sai ka näha, kus hoitakse tooreid karbonaaditükke, kuidas valmistatakse koduseid lihapalle või kuidas masinad erinevaid lihatooteid lõikavad.
Mida sügavamale vabriku sisemusse me suundume, seda külmemaks seal läheb. Taaskord on see äärmiselt oluline, sest toores liha vajab külmemat temperatuuri, et selles ei hakkaks bakterid kasvama ja et seda saaks hügieeniliselt töödelda.
Oma silmaga näha
Kui igaüks võib enam-vähem ette kujutada, kuidas ühest lihakäntsakast saab vorst või singiviil, siis oma silmaga seda näha on ikka hoopis teine kogemus. Näiteks viineri või vorsti tegemiseks purustatakse liha erilises segumasinas, mis teeb valmis selle massi, mis lõpuks viineri sisse läheb. Nägime viinereid ja vorste igas olekus – kuidas need alles alguses segumasinast välja tulevad ning kuidas neid suitsetatakse või küpsetatakse.
/nginx/o/2022/05/04/14527288t1h09f9.jpg)
Kui olime juba mustale poolele läinud, siis tagasi puhtale poolele enam minna ei tohtinud, et me ei viiks kogemata sinna mustust. Ekskursiooni lõppedes puhastasime jällegi oma jalanõud ja käed ning võtsime seljast kaitseriided.
Ekskursioon lihatööstusesse oli väga põnev ja silmiavav. Nägime, kuidas valmivad erinevad lihatooted ja tajusime, mitu protsessi läheb vaja selleks, et need tooted jõuaksid puhtalt meie toidulauale.
HUVITAVAT. Lihatootmine Eestis