Proovi kodus järele ⟩ Hoovimängud toovad argipäeva lusti ja rõõmu

14. mai 2022, 17:00

Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi ja näituse kuraator Tuuli Silbre. Foto: Tairo Lutter

Kalamajas asub Eesti esimene kogukonnamuuseum, mis on loodud koos kogukonnaga ning on linnaosas elavate inimeste näoga. Muuseumi tehes viidi kohalikega läbi intervjuusid, kus räägiti ka hoovimängudest. Nii pandi kokku välinäitus «Uka-uka, mina prii. Õuemängud Kalamajas».

Hoovimängudeks kutsutaksegi mänge, mida mängitakse mitme maja ühises hoovis. Õuemängudega võis aga minna kaugemale ja liikuda mitme tänava piires, näiteks luurekat mängides. Ajal, kui puudus internet ning telefonid, liikusid selliste mängude õpetused sõbralt sõbrale ja vanemalt lapsele suulise pärimuse kaudu.

«Lapsed viidi suveks teise Eesti otsa vanavanemate juurde, nad õpetasid sealsetele noortele oma kodukoha hoovimänge ja vastupidi,» selgitas Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi. Seetõttu võibki olla, et ühes piirkonnas mängiti näiteks trihvaad ja teises uka-ukat teadmata, et tegu on nime poolest erineva, kuid sisult sama mänguga.

Kuigi elu on nüüdseks palju muutunud, on siiski oluline, et me ei unustaks vanemaid hoovimänge. Ka muuseumil on oma hoov, kus saab vanemaid ja uuemaid mänge mängida ning sõpradele õpetada. «Muuseum kannab seda mälu, tuletab meelde ja annab edasi,» märkis Paatsi. Suur roll on ka emadel-isadel ja vanavanematel, kes saavad oma noorusaja mänge noortele õpetada ning kõik koos neid mängida.

Hoovimängudest tippspordini

Kiiruisutaja Saskia Alusalu veetis lapsena suurema osa ajast koos eakaaslastega õues. «Mäletan siiani, kuidas käsk kasvõi korraks tuppa sööma tulla tundus vahel isegi nagu karistus,» meenutas ta. Võibolla inspireeris lapsi igavus, eeskujud või loodus, kuid tänu piiritule fantaasiale oli neil teha palju. Mängiti trihvaad, jääkaru, keerukuju, mädamuna, peitust, varba- ja harkimatse, pesa-, jalg-, korv-, võrk- ja rahvastepalli. «Mu vanemad õed aitasid vahel korraldada orienteerumist. Samuti tegime takistusradasid jalgrattaga läbimiseks ja korraldasime majarahvale lavastusi, milleks eelnevalt ka harjutasime,» loetles Alusalu.

Hoovimängud õpetasid lastele kõike ning sealjuures arenes ka organiseerimisoskus. Näiteks tuli mõneks mänguks teha ettevalmistusi. «Poisid tegid tööõpetuse tunnis pesapallikurikaid. Või mõne lavastuse korraldamiseks tuli kõik vajalik kohale tuua ning sõlmida kokkulepped, kes ja mida peab tegema. Kõik pidasid kohusetundlikult oma sõna,» meenutas Alusalu.

Võib öelda, et tänu õues mängimisele tekkiski tal huvi spordi vastu. Algklassides ei käinud Alusalu üheski trennis, vaid sai kogu sportliku põhja õuemängudest. «Kindlasti tekkis sealt nauding liikuda - õues jooksmine ei olnud piin ega eesmärk omaette, vaid mäng või kerge viis, kuidas saada kiiremini punktist A punkti B,» ütles ta. Täna ei kujutaks Alusalu ettegi, kes ta oleks, kui poleks iga päev õues liikunud.

Liikumine turgutab tervist

Sportlane usub siiani, et õues liikumine on vajalik tervelt ja täisväärtuslikult elamiseks. «Olen näinud näiteks oma õelaste pealt, et kui me õues aktiivsemalt liigume, tekivad neil hoopis teistsugused mõtted ja ideed, mida jagada,» tõi ta näite.

Aktiivne õues mängimine aitab vähendada ka ärevust, meeleoluhäireid ja agressiivsust. Kui koolis on õuevahetunnid, saavad õpilased pead tuulutada ning see mõjub hästi õppimisvõimele. Laste jaoks on oluline, et tegevused oleksid mängulised ja lõbusad, tekiks koosolemise tunne sõpradega. «Kõlab küll leierdatud jutuna, aga õues liikumine aitab tagada tervise ja heaolu ning ennetada terviseriske,» lisas uisutaja.

Kristi Paatsi ja näituse kuraator Tuuli Silbre näitasid mõned mängid meile ette.

Sigade aeda ajamine

Vaja läheb: pikka toigast ja puuklotsi, kuhu on joonistatud siga.
Ajalugu: Kalamajas peeti sigu ja kui nad aiast välja pääsesid, tuli seakarjusel loomad koju tagasi ajada. Nii sai mängu idee alguse. Lapsed on seda kutsunud ka hoki eelkäijaks.
Mängu käik: Asetage puuklotsid piiri taha ning hakake märguande peale puuklotse toikaga edasi ajama. Puuklots peab tegema eemale asetatud märgistuse ümber ringi ning siis tagasi jooneni jõudma. Võidab see «seakarjus», kelle «siga» esimesena tagasi koju jõuab.

Paja löömine

Vaja läheb: salli või paela silmade sidumiseks, vana pada, potti, kastekannu või ämbrit ning kulpi, puidust haamrit, suurt lusikat või midagi muud, millega paja pihta lüüa.
Ajalugu: Keskajal, kui pada läks katki, anti see lastele mängida. Sealt läks laste fantaasia tööle.
Mängu käik: Ühel mängijal seotakse silmad kinni, teine keerutab teda ümber oma telje ja ütleb: «kus see pada küll võiks olla?» Mängija, kelle silmad on kinni, hakkab nüüd haamri või kulbiga otsima, kus pada on ning proovib selle pihta lüüa. Teised võivad teda juhendada. Kui mängijal õnnestub paja pihta lüüa, seotakse uuel mängijal silmad kinni.

Lõnga kerimine

Vaja läheb: kahte oksa, kuhu külge on seotud sama pikad lõngajupid.
Ajalugu: Lapsed pidid palju käsitööd tegema ja see mäng tuli lõnga kerimisest. Tegu on ka hea motoorikaharjutusega.
Mängu käik: Mõlemal mängijal on käes oks, mille küljes on lõngajupid. Lõngajuppe hoiab teises otsas kolmas mängija. Mõlemad mängijad, kelle käes on oks, hakkavad kiiruse peale lõnga oksa ümber kerima. Pärast seda võib võistelda ka lõnga lahtikerimises.

Hernekotiga vastu papagoid

Vaja läheb: ragulkat ja hernekotti.
Ajalugu: Mäng on ühendatud keskaja ja agulimängust.
Mängu käik: Mängijatest eemal on papagoipildid. Ragulkaga tuleb neid sihtida nii, et hernekott lendaks vastu papagoid.

Pulgapoiss ja -tüdruk

Vaja läheb: mitmeharulist oksa ja lõngajuppe.
Ajalugu: Pulgapoisid ja -tüdrukud tegid asju, mida lapsed ise ei julenud või teha ei suutnud. Näiteks ronisid puude otsas, viskasid õhus saltosid jne.
Mängu käik: Mässi haruline pulk sulle sobivalt lõnga sisse. Võid sellele panna ka nime ning vaadata, mis tempudega see hakkama saab!

Kommentaarid

Proovi kodus järele ⟩ Hoovimängud toovad argipäeva lusti ja rõõmu

Märksõnad