:format(webp)/nginx/o/2022/05/19/14561447t1h7898.jpg)
Tihti unistavad noored paremast elust välismaal või võimalustest, mida maailmal neile pakkuda on. Vahel on soov rännata nii suur, et ununevad ära asjad, mis on tegelikult hästi. Ukrainlanna Evelina Bondar (18) mõlgutas veel enne sõda samu mõtteid. Nüüd, kui neiu oli sunnitud kodumaalt lahkuma, mõistab ta, millest kõigest päevapealt ilma jäi.
Kohtusime Evelinaga maikuu alguses Pärnus ning selleks ajaks oli ta Eestis elanud kaks ja pool kuud. Neiu on pärit Ukrainast, Donetski oblastis asuvast väikesest asulast. Sõja alguses oli ta linnas nimega Sumõ, kus õppis taastusraviarstiks. «Sõbranna helistas mulle ja teavitas mind sõja algusest,» meenutas Evelina 24. veebruari. Koju minna oleks olnud liiga ohtlik, kuid esimese aasta tudengina ei olnud tal Sumõ linnas ka palju tuttavaid. Õnneks sai ta kolida naabrite juurde, kus lõpuks elas kokku kümme inimest.
/nginx/o/2022/05/19/14561488t1hc9b4.jpg)
«Praktiliselt igal hommikul ja õhtul tuli häire ja me pidime keldrisse varju minema ning seal ka ööbima. Kaks vana naist ei suutnud ise liikuda ja neid pidime ise keldrisse ja tagasi tassima,» kirjeldas neiu. Olukord oli hirmuäratav, sest kogu aeg oli kuulda lennukeid ja plahvatusi ning süüa ei olnud piisavalt.
«Vanadel naistel olid kõhud tühjad ja nad küsisid leiba ja piima. Me küll käisime poes, kuid need olid tühjad,» meenutas ta. Siis hakkasid nad helistama linnas elavatele tuttavatele, et äkki on neil toitu jagamiseks. Evelina sõnul sai linnarahvast nagu üks suur perekond.
Selline elu kestis umbes kuu aega, mille jooksul ei olnud Evelinal ühtegi kontakti oma vanemate ega kaheksa-aastase õega. «Proovisin neile korduvalt helistada, kuid kuna neil ei olnud elektrit, polnud see kahjuks võimalik,» sõnas neiu.
Evelina naabrite sugulased elasid Tallinnas ja nii võttiski naabrinaine koos oma lapse ja Evelinaga ette tee Eestisse. Neiu on südamest tänulik, et tal oli koht, kuhu tulla.
Uus algus
Esimesed kaks nädalat elas Evelina Tallinnas, kuhu saabus vaid ühe kohvri ja seljakotitäie asjadega. «Saatsin igale poole oma CV, aga tööle ei saanud. Lõpuks leidsin korteri Pärnus, kus elan nüüd koos kahe Eesti tüdrukuga,» rääkis ta.
Ühel päeval nägi Evelina oma postkastis kirja, kus teda kutsuti Estonia Spa hotelli töövestlusele. Nüüd töötabki neiu spaabaaris ja ka hotelli administraatorina. «Tööle asudes ei olnud mul sobivaid jalanõusid ega riideid, sest olin Ukrainast kaasa võtnud emotsionaalse väärtusega asju, kuid mitte praktilisi,» meenutas ta. Kuid takistuseks see ei saanud, sest esimesed tööriided ja -jalanõud ostis Evelinale tema ülemus.
«Olen nii tänulik, et sain tööle sellisesse meeskonda, mis on nagu suur pere. Kõik toetavad mind ning on öelnud, et võin neile alati helistada või kirjutada, kui abi vajan,» väljendas ta tänulikkust. Ka Evelina tunneb rõõmu, kui saab kedagi oma vene keele oskusega aidata.
Tööst vaba aeg kulub tal veebi teel õppimisele, dokumentide kordaajamisele, jalutamisele ning looduses viibimisele. «Õpin ka eesti keelt, kuid see on nii raske! Mul pole keeruline õppida bioloogiat või keemiat, kuid võõrkeeled pähe ei jää! Ma ei tea, miks,» naeris ta.
Terve pere on Pärnus
Evelina on Eestis viibinud veel üsna vähe aega, kuid kui palusin tal välja tuua eestlaste ja ukrainlaste erinevusi, mainib ta pea automaatselt emotsionaalsust. Tema sõnul on ukrainlased palju emotsionaalsemad ning väljendavad oma mõtteid otsekoheselt ja kõva häälega. Eestlased seevastu on tagasihoidlikumad. Ka elu on neiu arvates Eestis rahulikum kui Ukrainas ning talle meeldib, et siin pole liiklusummikuid. «Mulle väga meeldib siin, aga igatsen ka oma kodu ja Ukrainat.»
/nginx/o/2022/05/19/14561490t1hc070.jpg)
Tänaseks on Pärnusse jõudnud ka Evelina vanemad ning õde. Vanaema jäi Ukrainasse, kuid temaga Evelinal seni kontakti pole olnud. Vahel helistab ta oma Ukrainas elavale onule, kuid ka tema ei tea vanaemast midagi. Neiul aitab muremõtteid eemal hoida positiivne mõtlemine ning tema onu suhtumine, kes ütleb alati, et kõik on hästi. «Ma proovin olla iga hea hetke eest tänulik ning mul on kahju, et ma enne sõda seda hinnata ei osanud,» võttis ta jutu kokku.
KOMMENTAAR. Spaajuht Jana Uusna on neiu tööga väga rahul
Evelina töötab Estonia Resort Hotel & Spa spaakeskuses spaaperenaisena. Ta on väga empaatiline noor neiu, kes suudab nii kolleege kui kliente mõista ka siis, kui tekib keelebarjäär. Evelina on rõõmsameelne, töökas, vastutustundlik ja abivalmis, tehes oma tööd kohusetundlikult ja hästi. Mul jagub tema jaoks vaid kiidusõnu! Olen väga rõõmus ja tänulik, et ta tuli meie meeskonda tööle.
TOETA UKRAINAT
:format(webp)/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)