/nginx/o/2022/05/19/14561506t1hf524.jpg)
Väga lihtne on tänapäeval Spotify või YouTube lahti teha ning oma lemmiklaul sinna sisse tippida, ent muusika kuulamiseks leidub ka palju põnevamaid ja romantilisemaid viise. Juunior uuris lähemalt helikandjate võlusid ja valusid ning heitis pilgu plaadipoe pidaja ellu.
Kui tänapäeval tundub, et ainus viis muusika kuulamiseks ongi erinevates rakendustes striimimine, siis tegelikkuses on juba sadu aastaid muusikat kuulatud füüsilistelt helikandjatelt. Enamjaolt on need vinüülplaadid, helikassetid või CD-plaadid, mis kõik on omal ajal olnud tipptasemel helikandjad.
Enne striimimise võidukäiku olid füüsilised helikandjad ülipopulaarsed ning plaadipoode leidus pea igas linnas. Nüüd leiab selliseid poode harva, ent huvilised teavad ikka kohti, kust plaate osta. Üks sellistest on Tartus asuv plaadipood Gramophonetree. «See oli mul unistus aastaid enne seda, kui ma 2015. aastal poe avasin. See mõte tundus alati utoopiline,» rääkis poe omanik Rainer Rob Sirel.
Ta sai tuttavaks Ahto Külvetiga, kes soovis samuti plaadipoodi avada ja kaks meest ühendasid oma unistused. Neil tekkis võimalus oma poed avada Genialistide klubis ja nii tekkisidki üksteise kõrvale Gramophonetree Records ja Psühhoteek, mis küll nüüdseks on kolinud.
Kuigi Sirel ei teadnud üldse, kas pood saab menukaks või mitte, sai üsna kiiresti selgeks, et ta võib ainult poepidamisele keskenduda. «Ma ei teadnud enne avamispäeva, kas ja kuidas hakkan siin uksi lahti hoidma, aga juba järgmisel päeval helistasin toonasele ülemusele, et ma ei tule enam tööle,» seletas ta.
Plaate üle maailma
Suur osa Sireli tööpäevast kulub plaatide otsimisele, sest ta peab silma peal hoidma müükidel üle maailma. «Ühtpidi on see unistuste töö, et kuulad päev otsa muusikat, aga tegeled väga suure osa ajast just netis plaatide otsimisega.» Vahel aga näkkab, kui saad kellegi suure erakogu ära osta.
Mõistagi on ka Sirelil endal kodus uhke plaadikogu, aga poodi avades pidi ta loobuma üsna suurest hulgast isiklikest plaatidest. «Ma tegin oma plaatidele korraliku reha, loovutades umbes poole oma kogust poele. Vaatasin ülikriitilise pilguga oma plaadid üle, et millal neid viimati kuulasin ja kas praegu paneksin selle peale.»
Sireli hinnangul on praegu poes müügil umbes 6000 väljalaset. Aeg-ajalt ostetakse rohkem, teinekord vähem ja kauba juurdetulek on samuti ebaregulaarne, aga Sirel hoiab täpselt silma peal sellel, mis poes müügil on. Siiamaani pole isegi ühtegi vargust ette tulnud (ptui-ptui-ptui!), sest tema arvates on vinüülide varastamine ja mahamüümine üsna ebamugav. Suuri plaate on raske varastada ja kui keegi avastab, et müüd plaate, mis äsja kadunuks kuulutati, siis pole vargust raske tuvastada.
Vinüülid pööningul
Sirel elas enne poe avamist Inglismaal, kus tal tekkis suurem huvi vinüülplaatide vastu. Seal käis ta igal nädalavahetusel kirbuturul, kust alati lahkus suure hulga vinüülidega. Ent juba lapsepõlves oli tema vanematel vinüüle ja kassette, mis kodus mängisid ja talle muljet avaldasid.
Spotify on elu küll mugavaks teinud, aga füüsilistel helikandjatel on oma võlu, millest ei saa mööda vaadata. Uhke kujundus, suured ja ägedad pildid ning see tunne, kui asetad nõela plaadi peale, et see hakkaks muusikat esitama. Seda ei asenda ükski digitaalne lahendus!
On väga võimalik, et ka sina leiad suvila pööningult vanemate või vanavanemate vinüülikogu. Nõukogude ajal oli vinüülide kuulamine ääretult populaarne ning mitte ülemäära kallis hobi. Ka minul tekkis suurem huvi vinüülide vastu tänu sellele, et kuulasime isaga tema vanu plaate, eesotsas ägedate Eesti artistidega, nagu Ruja, Apelsin ja Kukerpillid.
Võib-olla leiad kuskilt ka mängija ja kõlarid, et kohe kuulama hakata. Ka plaadipoodide müüjad on alati valmis aitama nii tehnika kui ka plaadisoovitustega. Siinkohal soovitan isegi: võta Spotify lahti, leia sealt ükskõik milline plaat, mida oled palju kuulanud, ja osta see füüsilisel kujul, olgu selleks vinüül, kassett või CD!
NÕUANDED. Alusta oma plaadikoguga
