Kiiksuga ala ⟩ Tõukerattasport osutus parajaks treeninguks!
/nginx/o/2021/10/18/14149135t1h4c10.jpg)
22. mai 2022, 19:00
/nginx/o/2022/05/19/14561680t1h96e1.jpg)
Tõukeratturitega kohtudes sain ka ise metsarajal tõukerattaga esimest korda sõita ega osanud täpselt ette kujutada, mis meid ees ootab. Minu riietus oli küll vastav varakevadele – tennised, teksad ja tagi –, kuid mitte mõeldud sportimiseks. Seda oli trenni lõpus ka näha, sest tõuksisõit osutus oodatust palju väljakutsuvamaks!
Eesti tõukerattaliidu president Aigar Nuuma nimetab naljatledes tõukerattasporti «kiiksuga» alaks. «Nüüd juba inimesed teavad, millega on tegu, kuid aastaid tagasi vaadati üsna imelikult, kui ütlesin, et harrastan tõukerattasõitu,» meenutas ta muigega. Nimelt kujutasid inimesed ette, et suur mees on ära pööranud, sest sõidab väikese tõuksiga maratone.
Tõukeratastega saab sõita nii asfaldil kui ka metsaradadel. Meie kohtusime tõukeratturitega mai alguses Taevaskojas, Salamaa puhkekeskuse ees, mille juures asuv metsarada on umbes 12 km pikk. «Asfaldil algavad tõukerattatrennid 20 kilomeetrist. See on mõnus kiire trenn, mis läbitakse ajaliselt natuke alla tunni. Metsas on keskmine kiirus 15–18 km/h. Palju sõltub sellest, kas rada on kuiv või märg, palju on mägesid ja nii edasi,» rääkis Nuuma.
Hooaja esimesse ühistrenni olid kohale tulnud tõukeratturid, kellest enamik naudibki ainult metsasõitu. Nende seas olid ka tõukerattaliidu sarja «Tõukan lõpuni» Eesti kiireimad tõukeratturid, kes plaanivad suvel sõita maailmameistrivõistlustel.
«Täna sõidame rahulikult ning eesmärk ei ole selga märjaks saada. Võtame ette laskumised, teeme mõned tõusud ja sõita saab ka puujuurte peal, sest need kõik käivad asja juurde,» kirjeldas Nuuma eesootavat rada. Kuna eesmärk pole suur ja raske treening, mulle see sobis ning lootsin rahulikult kulgedes teha metsarajal ka mõned ilusad loodusfotod. Tegelikkus oli hoopis vastupidine. Raja lõpus oli mul (vist ainsana) selg higine ja nägu punane, kuid saadud kogemus igati positiivne.
Kuigi metsas sõita on kõvasti keerulisem kui asfaldil, on sõitjate seas ka noori. Üks nendest on Oliver Puhtla (12), kes alustas tõukerattaga sõitmist kasuisa eeskujul. «Ta on Eestis omavanuste seas kindlasti üks parima tehnikaga ja väga hea minekuga noor, kes näitab head sõitu ka Euroopa tasemel,» tunnustas Nuuma.
Kolme käiguga tõukeratas
Matkaratastest välja kasvanud võistlustõukerataste esijooks on 28 tolli ja taga kas 18-, 20- või lausa 28-tolline ratas. Kuigi tagumise ratta suurus sõltub peamiselt sõitja eelistusest, siis on testitud, et suurem tagumine jooks on natuke kiirem ja efektiivsem.
Eestvaates sarnaneb tõukeratas jalgrattaga ja sarnane on ka pidurisüsteem – parema käe juures asub tagumine ja vasaku juures esimene pidur. «Algajatel soovitan rohkem kasutada tagumist kui esimest pidurit. Paljudel tippsõitjatel on ratta kaalu vähendamiseks tagumine pidur sootuks ära võetud,» täpsustas Nuuma.
Kindlasti tuleb välja tuua ka tõukeratta kolm «käiku», milleks on sõitja parem ja vasak jalg ning vabajooks. Kuidas täpselt käike kasutada, õpib iga sõitja oma kogemusest. Õnneks saab sõidutehnika nippe jagada kõigile. Üks tähtis asi on õiged jalanõud ja seda eriti metsas. Mida krobelisema tallaga need on, seda kergem on sõita. Tuuletakistuse vähendamiseks laskumisel peaks sõitja olema võimalikult lenksu lähedal ja madalas asendis.
Jalaga tõugates on õige, kui maad puudutab vaid päkk, mitte kand, ning tõukejalga peab sõidu ajal vahetama. Järsust tõusust tuleb üles minna lühikeste tippivate tõugetega. Lubatud on joosta ka ratast kõrval lükates.
MM toimub Eestis
Eesti tõukerattaliit pälvis maailmameistrivõistluse (MM) korraldamise võimaluse juba aastaks 2020, kuid kahel korral tuli see koroonaviiruse tõttu edasi lükata. Pikk ootusaeg hakkab lõpuks läbi saama ning Eesti parimad saavad Põlva tänavatel maailma tippsõitjatega mõõtu võtta. Võistlused algavad 15. juulil sprindisõitudega Põlva linna staadionil, millele 16. juulil järgnevad kriteeriumi- ja teatesõidud linnatänavail. Võistlusnädalavahetus kulmineerub 17. juulil maratoniga.
Võistlustele registreerimine on avatud ning esimesed osalejad Saksamaalt, Ukrainast, Tšehhist, Suurbritanniast, Kolumbiast, Poolast, Leedust, Soomest ja Eestist end juba kirja pannud. «MMi korraldamine ja maailma tipptegijate võõrustamine on suur au,» kinnitas Nuuma.
INTERVJUU. Lisette Johanson (18) eelistab sõita pigem asfaldil
Kuidas sa tõukerattaspordini jõudsid?
Kõigepealt alustas sõitmisega minu ema ja kuna tõukerattad olid kodus olemas, siis otsustasin ka ise proovida. Esimesed sõidud tegimegi Põlva linnas ja vahepeal ka metsa vahel.
Kas sa käid ka võistlemas?
Proovin aastas vähemalt ühel võistlusel käia, kuid see ei ole mulle omaette eesmärk.
Kas su sõbrad saavad aru, millise tõukerattaga sa sõitmas käid?
On tulnud ette, kui mõni arvab, et need on tõukerattad, millega sõidetakse rulapargis. Lähimad sõbrad juba teavad, millega on tegu, võõrastele pean seletama.
Kas sul on tõukerattaga sõites juhtunud ka mõni õnnetus?
Eks ikka. Mäletan, et pidin esimest korda võistlustele minema ja enne seda tegime trenni, sõitsime rada läbi. Enne treeningu lõppu sõideti mulle 90-kraadises kurvis tagant sisse. Mu põlv oli lõhki ja võistlustele minna ei saanudki. Olin siis üpris õnnetu, sest sain siis võistelda veel noorte vanuseklassis ja olin endale seadnud eesmärgi see ära võita. Aga võistlesin siis järgmisel aastal.
Mis sulle tõukerattaga sõitmise juures meeldib?
Ma olen varem tegelenud tantsimisega, millega treenisin võhma. Tõukerattaga sõites meeldib enim see, et metsas sõites saab nautida ilusat loodust ning see on trenn, kus on kõik kehaosad töös. Soovitan kõigil proovida!