:format(webp)/nginx/o/2022/05/24/14572756t1ha628.jpg)
Tartumaa tervisespordikeskuses kõlavad paugud. Mitte küll nagu automaatrelvast, vaid iga paarikümne sekundi tagant üksikud lasud. Nagu kellavärk – vaikselt, kindlalt, läbimõeldult – treenib siin laskesportlane Kristina Mölder (17), kes on tasapisi end Eesti noorte laskjate tippu heidelnud.
Kristina sattus laskespordi juurde klassiõe kaudu, kes talle seda maailma tutvustas. Ta oli just hakanud ka kodutütreks ning ühes kevadlaagris tuli tal laskmine väga hästi välja. Üks asi viis teiseni ja niimoodi sattuski Kristina pikemaks ajaks lasketiiru.
Nüüdseks on ta laskmisega tegelenud viis aastat. See ei pruugi alguses tunduda kõige raskem trenn, kuid Kristina sõnul on siin väga palju just vaimset pusimist. «Isegi enne lasketiiru jõudmist mõtled juba trennile, et saada end vaimselt paika. Mõtled, et täna teen nõnda ja planeerin kõik ette. Kohale jõudes panen asjad valmis, mõtlen kõik läbi ja siis hakkan laskma,» seletas ta.
Laskmises on tegelikult väga palju väikeseid nüansse, mis tuleb hea lasu tegemiseks paika saada. Ei ole nii, et tuled kohale ja hakkad lihtsalt laskma. Enne laskmist on vaja asend paika saada, püss ära seadistada ja see kõik võtab aega. «See on keeruline, kuid trenn ongi selline. Aga trenne saab alati põnevamaks teha!» ütles Kristina. Näiteks trennikaaslasega võib teha mõne väiksema võistluse, kes laseb hoopis täpselt kolme pihta, mitte kümnesse!
Kui väljend «kümnesse» iseloomustab tavaliselt täiuslikku lasku, siis Kristina peab sihtima veel täpsemalt – parim võimalik lask annab skoori 10,9. See tähendab, et lask on läinud täpselt sihtmärgi keskele, ei millimeetritki üles-alla ega vasakule-paremale. Sellise lasuga saavad aga hakkama vähesed.
/nginx/o/2022/05/24/14572759t1h6be7.jpg)
Ohutus ennekõike
Laskmises on kolm põhiasendit – lamades, põlvili ja püsti –, ning igaühe puhul on vaja päris palju varustust, mis laskjat toetaks ja kaitseks. Laskmises tuleb tihti pikalt ühe koha peal paigal olla, mistõttu on oluline, et varustus oleks jäigast materjalist, et laskjalt võimalikult palju raskust enda peale võtta ja asendit toetada. Ainuüksi relv kaalub kuni kaheksa kilogrammi. Kui arvad, et see pole raske, siis hoia kasvõi viieliitrist veekanistrit sirgetel kätel enda ees ja vaata, kaua vastu pead!
Kuna tegemist on siiski laetud relvadega, siis ei tohi unustada, et ohutus on kõige tähtsam. Kristina liialt ei muretse, sest kui lasketiirus on kõik ohutusnõuded täidetud ja ise kõik oma tegevused läbi mõtled, siis see suurt ohtu endast ei kujuta. «Ma olen püssiga päris sõbraks saanud, ent seda kõike peab mõistusega tegema. Ohtu ma ei tunne,» rääkis tüdruk.
Kristinal ei ole kindlat treeningkava, aga ta üritab siiski võimalikult palju lasketiiru sattuda. Eks vastavalt koolile tuleb oma ajakava sättida. «Aga kui ma juba trenni tulen, siis olen siin ikka paar tundi,» seletas ta. Trennis tuleb ühte asendit päris kaua hoida, mis lõpuks on ikka küllalt väsitav. Mõni trenn võib kesta ligi kolm tundi, aga Kristina lohutas – aeg-ajalt võid ikka korraks püsti tõusta ka!
Viie aastaga on ta jõudnud juba üht-teist saavutada ja see on tema endagi jaoks mõneti üllatus, kuigi eesmärke seab ta ikka kõrgele. Kristina rääkis uhkelt, et on väga palju tegelenud oma vaimse poole ja motivatsiooniga, mis seab tema latti aina kõrgemale. Kristina on Eesti noortekoondise liige ning näeb end ka Euroopa ja maailma meistrivõistlustel, ning miks mitte olümpiamängudel. «Tuleb lihtsalt vaeva näha,» võttis ta unistuste poole pürgimise kokku.
/nginx/o/2022/05/24/14572771t1h7d76.jpg)
Jääda rahulikuks
Selleks et motivatsiooni hoida ja aina kõrgemale sihtida, tuleb lihtsalt trennis käia ja pingutada. «Kui trennis läheb hästi, siis motivatsioon tõuseb. Ja kui läheb halvasti, siis pole ka hullu – leiad vea üles ja lähed edasi. Kui pole motivatsiooni, siis ole oma pere või sõpradega ning nemad ikka ergutavad sind!» Kristina usub, et laskmine on temast teinud palju rahulikuma inimese. «Arvan, et mu iseloom on kõvasti rahulikumaks muutunud! Kui teised on paanikas, siis mina üritan rahulikuks jääda ja ratsionaalne olla.»
Vaba aeg kulub Kristinal veel kodutütreks olemisele, kus ta on rühmajuht. Kodutütred on Kaitseliidu noorteorganisatsioon, kuhu kuuluvad 7–18-aastased vabatahtlikud tütarlapsed. Lisaks on ta suur filmikunsti austaja, tema lemmikfilmide hulka kuuluvad näiteks Quentin Tarantino meistriteosed.
Lõpuks küsin kõige tähtsama küsimuse – mida on vaja teha selleks, et saavutada üks ideaalne lask? Kristina sõnul on see ülimalt keeruline: «Isegi kui sa ise kõik täiuslikult ära teed, ei pruugi ikka täiuslik lask tulla.» Täiuslikkus ongi 10,9 punkti saamine, sest lihtsalt kümnesse tulistamine pole Kristinale kõige raskem! Kui teedki ise kõik täiuslikult, võivad mitmed välised tegurid lasku mõjutada: «Asi võib olla padrunis, mis ei ole perfektne, asend peab olema perfektne ja pingest vaba.»
/nginx/o/2022/05/24/14572781t1h5c09.jpg)
Laskmine nõuab erakordset keskendumisvõimet ja pingelises olukorras rahulikuks jäämist. Seda kõike on Kristinal küllaga, ent ta oskab ka lõbusaks jääda ja igale trennile naeratusega vastu minna. Jääb üle vaid vaadata, kui kaugele ta sihtida suudab.
Sõbrapäevik
KOMMENTAAR. Kristinal on küllaga oskusi
/nginx/o/2022/05/24/14572787t1ha5c0.jpg)
treener Marianne Tavits
Kui ma hakkasin treeneriks, siis oli Kristina juba paar aastat trenni teinud. Ta oli oma õhupüssikarjääris aina kõrgemale tõusmas ning ma sain talle näpunäiteid jagada ja aidata eesmärke püstitada. Minu meelest võiks Kristina jõuda maailma tippu, sest vanuse poolest tal mingeid piire ei ole ja üldjuhul sellises vanuses nii kõrget taset ei saavutata. Oskusi on tal küllaga. Ta on väga särav ja sõbralik ning iga kord, kui ta lasketiiru tuleb, on ta üks päikesekiir! Ta toob kõigile rõõmu ja positiivsust.