Lauljanna Elina Bornil (27) ilmus äsja üle pika aja uus soolosingel «Linnuteid». Noor laulja sattus keskkooli lõpus superstaarikarussellile ning on muusikasse jäänud seniajani. Juuniori reporterid uurisid Elinalt, kuidas on see aeg möödunud ning mis on tema järgmised suured plaanid.
Kuidas muusika su lapsepõlve mõjutas?
Laulmine on minuga alati kaasas käinud, sest tulen sellisest väiksest kohast nagu Lehtse, kus korraldati Laululinnu lauluvõistlusi. Olin vist viieaastane, kui seal esimest korda osalesin – mõtle, kui väike! Ma koolis siis veel ei käinud, aga kooli muusikaõpetaja õpetas mind ühte laulu laulma. Sealt edasi läks veel mõni aasta laulmist, aga kui olin umbes 10–12-aastane, tuli mul blokk ette, ma ei julgenud enam laulma minna. Mu kõige suurem hirm üldse oli esineda! Eks hirm on muidugi praegu ka, aga see pole päris maailmalõpp.
Kus koolis sa käisid ja millised hinded olid?
Käisin Lehtse põhikoolis ja hinded olid pigem head. Vähemalt üks kolm küll oli, matemaatika. Aga lõpuhinded olid neljad-viied, olin selle üle väga uhke. Ausalt öeldes ma ei olnud väga usin õppija. Meil oli väike kool ja käisin liitklassis, minu klassis oli ainult neli inimest koos minuga. Põhikoolist on mul väga hea põhi all, sest lihtsalt pidin õppima – iga tund mind küsiti ja kui oli õppimata, sain kohe kahe. Gümnaasiumis käisin Tapal ja see oli hästi lahe. Siis kedagi väga ei huvitanud, kas on kõik õpitud või mitte, sain lihtsalt tšillida.
Kuidas sa nii hästi inglise keelt oskad? Kas räägid veel mingeid võõrkeeli?
Ma laulsin lapsena kodus hästi palju. Kui tulin koolist koju, panin kohe YouTube’ist mõne karaokeversiooni käima, näiteks Christina Aguilera laulu. Röökisin nii, et terve Lehtse kajas, sest vanaaegsetel korteritel kostavad ju seinad läbi. Ja olen üles kasvanud ingliskeelsete filmidega. Puhtalt rohkem keeli ma ei räägi. Kuigi olen õppinud vene ja saksa keelt, siis neis keeltes ma enam suhelda ei oska.
Mis on andnud su muusikukarjäärile hoogu?
Ma arvan, et koostööd ja erinevad võimalused, õigel ajal õiges kohas olemine. Seda osaliselt ka juhuse tahtel.
Mis on kõige lahedam mälestus sinu lauljakarjääri jooksul?
Kõige lahedam oli absoluutselt Eurovisioon, seda ei saa mitte millegagi võrrelda. See oli ikka next level. Hirm oli megasuur, aga samas see võime end lava peal kokku võtta oli väga lahe.
Kas oleksid osanud kunagi arvata, et jõuad muusikuna nii kaugele, isegi Eurovisioonile?
Ei, absoluutselt mitte! Kui läksin superstaarisaatesse, siis kartsin, et ma ei saa isegi eelvoorust edasi. Seda ei oleks võinud ette näha, et olen nüüd Eesti muusikamaastikul olnud juba üheksa aastat. See on minu arvates pikk aeg, aga ka väga lahe.
Miks jäi sul oma muusika avaldamisega kaheaastane paus sisse?
Muusika on looming ja seda ei saa peale pressida, kui ei ole ikka õiget vibe’i peal. Mul ei olnud kriis või stressirohke aeg, lihtsalt paus. Eks ma ikka käisin stuudios ja tegin natukene. Olen selline, et mu tujud muutuvad hästi kiiresti – kui ühel päeval meeldib üks lugu, siis teisel päeval enam mitte. Mul on oma lugudega ka nii, toimetame mingi loo kallal ja ühel hetkel mõtlen, et mulle ei meeldi see lugu. Ma ei saa seda välja anda, kui pole sada protsenti rahul.
Kuidas tuli singli «Linnuteid» mõte ja millest see räägib?
Mina olen selle mõtestanud iseenda aktsepteerimisena. Muusikavideos ma põgenen oma alter ego’de eest. Need on väikesed minad mu sees, kes tahavad välja tulla, aga ma surun nad alla ja ütlen, et ma pole selline inimene. Video tegevus toimub ka minu peas – väiksed minad ütlevad, et ära suru ennast alla ja võta end nii, nagu oled. Päris keeruline mõte, aga eks iga kuulaja mõtestab seda nii, nagu tahab.
Kuidas leidsid need inimesed, kellega uue singli puhul koostööd teha?
Olen kaasautorite Gevin Niglase ja Karl Killinguga väga pikalt koostööd teinud. Oleme kõik sõbrad ja tihti stuudios hänginud, muusikat teinud, meil on tegelikult hästi palju demosid. Ja nubluga oleme ka pigem sõbrad – kutsusime, et kas viitsid tulla korra stuudiosse, teha natuke sõnu ja ta kohe tuli. Eks see nii käibki, kõik on omavahel tuttavad.
Mis on su järgmine suurem projekt muusikas?
Tahaks anda EP välja. Tänapäeval ei anta enam eriti plaate välja, kõik on nagunii digis, kuid tahaks korraga mitu lugu välja anda, mis näitaks minu uut stiili. Aga ma ei luba midagi, sest mu mõtted muutuvad väga kiiresti. Tahaks kõigepealt anda välja järgmise loo ja mitte enam nii pika vahega.
Kellega suhtled kõige rohkem? Kes on su kõige lähedasemad inimesed?
Ma suhtlen oma sõpradega kõige rohkem ja muidugi oma perega. Aga mul ei ole väga palju sõpru, on väikene sõprusring, kes minu asjadest kõige rohkem teavad. See on aastatega läinud väiksemaks, need on pigem pikaaegsed sõbrad.
Kes sind muusikas ja elus inspireerivad?
Üldiselt mind inspireerivad murevabad inimesed. Mina olen selline, kes mõtleb liiga palju. Ma tahaks palju vähem mõelda, mida ma teen või ütlen, kuidas käitun. Tean inimesi, kes võtavad kõike väga tšillilt ja kadestan neid – ei tasu üle mõelda! Muusikas inspireerivad artistid, kes pole jäänud ühe stiili juurde, vaid katsetavad asju ja üllatavad.
Kas Eestis saab muusikuna ära elada?
Mina olen siiamaani ära elanud, aga otsisin ikka kõrvale midagi muud ka. Muusikutöö pole rutiinne ja iialgi ei tea, millal midagi toimub. Mina igatsesin rutiini ja kindlat ajakava. Nii ma õppisingi kosmeetikuks ja hakkan sel alal rohkem tööle ka.
Mida soovitad noortele, kes tahaksid hakata muusikuks?
Laske käia! Ärge hoidke end tagasi. Kui muusika on teie teema, siis tehke seda täiega ja pange hullu. Isegi kui kardate esineda, siis ärge laske hirmul end takistada. Mõelge end hästi tugevaks ja julgeks ning siis liigutate mägesid.
Elina Born
- osales 2012. aastal superstaarisaates, kus sai teise koha;
- esindas 2015. aastal Eestit Eurovisioonil koos Stig Rästaga lauluga «Goodbye to yesterday», saades seitsmenda koha;
- 2015. aastal andis välja omanimelise albumi;
- on teinud koostööd veel Jüri Pootsmanni, Villemdrillemi, 5miinusega jt.