Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kõigile sobiv trenn ⟩ Vinna vibu, sihi ja lase

Vibu lastes seistakse jalad õlgade laiuselt, nii et joon jääb jalgade vahele. FOTO: Mihkel Maripuu

Kuna vibulaskmise harrastamiseks ei pea kiiresti jooksma ega kätekõverdusi tegema, võivad selles edukad olla ka need, kes on muidu näiteks kehalise kasvatuse tunnis pidanud taluma kriitikat. «Laskma peab pea ja südamega,» selgitas Tallinna vibukooli treener Katrin Virula. Kes korra on noole märklaua keskele saanud, saab alaga hakkama. Selleks, et pidevalt keskele tabada, on vaja harjutamist. Oluline on soov alaga tegeleda, oskus oma emotsioone kontrollida ja end analüüsida, mõistmaks, mis läks valesti.

Kuna süsiniknooled on teravad, alustatakse proovitrennis ohutusreeglite selgitamisest. «Mis on lubatud, mis mitte, millal tohib vibu vinna tõmmata või kuhu suunas sihtida. Reeglite järgimises olen üsna karm,» kinnitas treener. Üheks märguandeks on näiteks kolm vilet järjest, mis tähendab, et laskmine tuleb kohe lõpetada. Põhjuseks võib olla kas ajapiirang, keegi on laskjale liiga lähedal või anti luba nooltele järele minna ja punktid kokku lugeda. «Vibus on see hea, et kõik lendab sinust eemale,» märkis treener.

Edasi õpitakse sirgelt seisma ja peegli ees imiteeritakse venituskummiga vibulaskmise liigutusi. Trennides lastakse vastu märklauda, mille keskel on kollane ring. Selle ümber on punane, siis sinine, must ja valge ring. «Võistlustel ütlen ikka, et lepime kokku, et Eesti lippu ei lase,» naeris treener. Proovitunni lõpus saab ka päris vibuga mõne noole märklauda lasta. «Kui pärast proovitrenni laps tagasi tuleb, on ta alast päriselt huvitatud,» usub Virula.

Eesmärk on tabada märklaua kollast ala.  FOTO: Mihkel Maripuu

Saali ühest otsast teise on 27 meetrit, aga olümpiamängudel on see vahemaa lausa 70 meetrit. Jääb mulje, et vibulaskmiseks on tarvis head nägemist. Virula lükkas selle ümber ja tõi näite, et aastal 2012 võitis olümpial Korea laskur, kelle nägemiskahjustus oli umbes 86 protsenti ehk laskja oli peaaegu pime. «Oluline on keha ja liigutuste tunnetus, mida tuleb lihvida võimalikult sujuvaks. Kui näed märklaual kollast, siis tead, kuhu suunas sihtida,» selgitas ta. Treener usub, et tehniliselt õigesti laskma saab panna kõik inimesed. Mõnel kulub selleks paar kuud, teisel paar aastat, aga kõik on võimalik.

Selleks et lõpuks 27 meetri pealt lasta, tuleb esmalt alustada kolme-nelja meetri pealt, siis viielt ja kümnelt meetrilt ja nii edasi. Edukate tulemusteni jõudmiseks peab trennis käima vähemalt kolm korda nädalas. Head kohad võistlustel motiveerivad noori alaga jätkama.

Trennist leiab sõprugi

Trennis valitseb sõbralik ja mänguline õhkkond. Võistlemist või kellelegi ärategemist ette ei tule. «Treenerina ikka vaatan, kellel võiks olla ambitsiooni hakata tegelema tippspordiga, kuid noortel vanuses 11–12 on selleks pisut liiga vara,» sõnas ta. See ei tähenda, et noored võistlustel ei käi, kuid trennides iga päev üksteisega ei võistelda.

Trenni oodatakse noori alates kümnendast eluaastast. On tulnud ka nooremaid, kuid tuleb arvestada, et tegeldakse ainult vibulaskmisega, üldkehalise ettevalmistuse jaoks palju aega ei jää. Kui alguses tuleb trenni poisse ja tüdrukuid enam-vähem võrdselt, siis alles jääb rohkem tüdrukuid. Kuhu noormehed kaovad, on raske öelda.

Kuna trennis käib lapsi eri rahvusest, võib üks trenn vabalt olla eesti-, inglis- ja venekeelne. Samuti käivad trennides erivajadusega lapsed, kellele ala võib olla üks väheseid asju elus, mis pakub eduelamust. Kuigi vibutrenn ei ole väga vaheldusrikas, käivad mõned noored trennis ka seltskonna pärast. Grete (12) alustas trennis käimist kaheksa-aastaselt. «Alguses oli väga lõbus, sest ma alles õppisin laskma, aga nüüd on tore käia seltskonna pärast. Tulemused on mul ka head,» kinnitas ta.

«Mina käin trennis teist aastat,» selgitas Kendra (11). Tüdruku huvi ala vastu sai alguse laadalt, kus kõigil oli võimalus vibulaskmist proovida. «Ühel õhtul sõitsin koos emaga koju ja mulle tuli see meelde. Siis hakkasimegi uurima, kuhu saaksin trenni minna,» meenutas ta.

Ka Eliise (11) on trennis käinud umbes kaks aastat ja naudib ala väga. «Mu ema pakkus selle mulle välja, ma tulin trenni ja see hakkas mulle kohe meeldima,» meenutas neiu. Võistlustele ta kohe minna ei soovinud, kuna tundis, et see teeb ta närviliseks. Kuid sel aastal on Eliise käinud kahel võistlusel. «Läksin ja see oli lõbus,» naeris tüdruk, kes saavutas viimasel võistlusel lausa teise koha.

Tüdrukud (vasakult) Grete, Kendra ja Eliise on trennides saanud headeks sõbrannadeks. FOTO: Mihkel Maripuu

Korralik varustus

Esimene väljaminek, mis tuleb trenni tulles teha, on osta kuus noolt. Need peavad tavaliselt vastu kuni kaks aastat. Nooled on kõigil märgistatud oma nime esitähe või sümboliga. «Minu nooltel on K-täht,» täpsustas Kendra. «Treeningsaalis nooltega midagi ei juhtu. Maastikuradadel võisteldes võivad nooled lihtsalt metsas kaduma minna,» lisas treener.

Trennides kasutatakse vaistuvibu, mis on sisuliselt sportvibu, aga ilma ühegi abivahendita. Näiteks puudub seal sihik. Tulemus sõltub vaid laskjast, kes peab õppima oma keha ja vibu vinnatõmbamise pikkust tunnetama. Nii väljatõmbe pikkus kui ka ankurduspunkt, kuhu vibu vinnastatakse, peavad alati samad olema. Sedasi tekib hea tunnetus nii oma keha kui ka vibu üle.

Vibud on erineva suuruse ja tõmbetugevusega ning olemas on ka vasakukäeliste vibu. Vibukool annab kasutamiseks vaistuvibu koos käekaitsme ja näpulapiga, mis kaitseb sõrmeotsi, et vibu peenike nöör sõrmedesse ei sooniks. Sportvibu varustus tuleb huvilistel ise osta.

Trennides harjutatakse ka võistlusnärviga hakkamasaamist. Näiteks sarnaselt võistlustega ei saa trennis valida, kes on kellestki vasakul või paremal. Seega tuleb õppida keskendumist enda tegevusele, mitte pöörata tähelepanu kõrvaltoimuvale.

Mis on vaistuvibu:

  • tegemist on vastukaarvibuga nagu sportvibugi, kuid peal ei ole sihikut ega ühtegi teist tabamist abistavat seadet;
  • seda kasutatakse tihti ka sportvibu laskurite algõppes;
  • võistlustel osalemiseks on varustusele seatud täpsemad nõuded, millega tuleks kindlasti tutvuda;
  • võistlusformaadid on siselaskmine, platsilaskmine, maastikulaskmine ja 3D;
  • komplekti hinnad jäävad vahemikku 130–3000 eurot.

Allikas: Alusta vibuspordiga

Tagasi üles
Back